Elu lõppeb mingisugusel põhjusel, mida me ei tea. See ei ole meie kontrolli all. Inimese tarkus seisneb selles, mida ta praktiliselt teab, just siin suudab ta mõjutada ja muuta ja mitte rohkem.
Loeng avab teistsuguse vaate elule ja surmale. Juttu tuleb elu ja surma erinevatest käsitlustest, elust lahkumise hirmudest, rahu ja leppimise leidmisest. Loengus saad soovitusi, kuidas valmistuda ette siit lahkumiseks, kuidas pöörduda jumala poole, mida võiks paluda. Miks oleme teinud elus asju nii nagu oleme teinud? Kuidas avastada iseennast ja millised muutused hakkavad sinuga toimuma, kui elad iseendana. Kuidas elu jooksul omandatud teadmiste kasutamine võib olla nagu „usk“, mis takistab sul elamast iseendana.
Loengu olulisus seisneb selles, et näitab sulle, et peale „usu“ ehk elus õpitu, on ka midagi muud olemas. Oluline kogemus sellest loengust on tegeliku Sina ehk iseenda kogemine, sest kogu elu inimene otsib just ennast ning mõistmine, et Sinu enda eluiga ei olegi vaja pikendada, see on igavikuline.
„On hea teada, et sa oled tegelikult surematu, kuigi keha on lihalik. On hea teada, et kui sa oled iseendana, oled sa jumala lähedal, siis sul ei ole mingeid hirmusid, lootusi, isegi usku ei ole. Oled kaitstud, sest sul ei ole midagi kaotada. Minu meelest on see kõige parem viis surra.“ (Ingvar Villido).
