Kas kannatused on vajalikud? Kas ilma kannatusteta ei olegi arengut? Kuidas Sina reageerid, kui su ellu tulevad kannatused? Kas ka Sinu elu on lõputu auku kukkumise ja sealt välja ronimise ahel?
Kannatamine ei anna mingit arengut. Inimesed justkui mõtlevad kannatuste üle, tegelikult lisavad sinna arvamusi, mälestusi ja ettekujutusi… ja see viib tegelikkusest eemale.
Kes kannatab see kaua elab, on täiesti valesti öeldud – kannatused raiskavad elu aega. Kannatlik elab kaua – ma ootan ja see möödub. See on pingevaba, tegevuseta ootus, aga seda keegi ei kasuta.
Me kannatame, sest ei oska tegelikult sisuliselt neid probleeme lahendada. Kui me õpiksime kannatustest, saaks ju järgmisel korral kannatust kergendada või hoopiski ära hoida?
Kuidas õpib arukas inimene? Kuidas kannatusi lühendada? Tegelik areng toimub hoopis läbi taipamise.
Peale “augus istumise” ja kurvastamise ja august välja ronimise üle rõõmustamise on olemas veel midagi, midagi hoopis teistsugust, mida keegi ei tunne…